8
Tudengipõlves osalesin ma üliõpilaste heategevusliku ühingu "Diaconat Thomana" töös, selle koosolekud toimusid Püha Thomase kolledžis. Igaühele meist oli kinnistatud mitu vaest peret, mida oli vaja külastada mitte harvem kui kord nädalas, et anda neile üle eraldatud abi ja pärast ühingu koosolekul anda teada nende vajadustest. Selleks vajaminevad vahendid korjasime me vanadelt Strasburgi peredelt, kes toetasid seda üritust, mis oli algatatud juba eelmiste põlvede poolt ja nüüd olime jätkajateks meie. Kaks korda aasta (kui mälu mind ei peta) pidi igaüks meist käima läbi teatud arvu selliseid peresid rahaabi palvega. Minu jaoks, minu häbelikkuse seltskonnas käitumise oskamatuse tõttu, olid need visiidid piinamine. Arvan, et mõnigi kord tegutsesin ma väga oskamatult. Ühtlasi õpetasid need esimesed katsed mind mõnes asjas, mis kulus mulle ära hiljem, kui ma jälle olin sunnitud pöörduma heategevusliku abi järele. Nii näiteks sain ma aru, et taktitundeline ja vaoshoitud palve võetakse paremini vastu, kui tugev surve, ja et õige annetuste korjamise meetod hõlmab endas ka oskust võtta vastu äraütlemine ilma ärrituseta.
No comments:
Post a Comment