2.lõik

2
Plaan, mida ma kavatsesin ellu viia, küpses minus juba ammu - juba tudengipäevil. Mulle tundus (mõistusevastasena), et ma võin nii õnnelikult elada aga samal ajal nii palju inimesi minu ümber on sunnitud võitlema pidevalt kannatustega. Isegi kooliajal sattusin ma alati erutusse, kui juhtusin põgusalt nägema mõnede minu koolisõprade viletsat kodust olustikku ja võrdlema seda nende täiesti ideaalsete tingimustega, milles elasime meie, Günsbachi pastori lapsed.
Ülikoolis õppides ja rõõmustades oma õnneliku võimaluse üle õppida ja isegi ise tegelda teaduste ja kunstidega, ei saanud ma teisiti kui pidevalt mõtelda nendele, kes olid sellisest õnnest ilma jäetud materiaalse kitsikuse või nõrga tervise tõttu.