Gustav Teichmüller (1832 - 1888) oli aastast 1871 Tartu Ülikooli filosoofia professor ja ta on postuleerinud umbes nii:
"iga ori hakkab armastama oma ahelaid"
Seee peab ilmselt paika. Tsivilisatsioon on sellisel kombel lõksus, meil on raske teha vahet, kas ma olen vaba tegelikult või ma lihtsalt armastan inimlikul moel oma ahelaid.
Üks väheseid kohti läänemaises kirjasõnas, mis asjatundlikult seletab VABADUSE ja ENESEPETTUSE eristamise võimalust on siintoodud peatükk või paragraaf Albert Schweitzerilt.
Seda teksti - "MINU ELUST JA MÕTETEST" pole kahjuks eesti keeles välja antud. Allpooltoodu on käesoleva esituse ülespanija tõlge.
Niisiis - kuidas saada tõeliselt vabaks, välja sundkäikudest ja enesepettusest? Schweitzer kirjeldab sellist teed, see on üsna kitsas ja karm, aga siiski reaalne...
Wednesday, November 28, 2007
Thursday, November 15, 2007
1.lõik
1
Reedel 13. oktoobril 1905 a viskasin ma Pariisis Grande Armeé tänava postkasti mõned kirjad - vanematele ja kõige lähedasematele sõpradele. Nende kirjadega ma teatasin, et talvise semestri alguses astun ma üliõpilasena arstiteaduskonda, et selle lõpetamise järel siirduda arstina Ekvatoriaal-Aafrikasse. Ühega kirjadest palusin ma enda vabastamist Püha Thomase Teoloogilise kolledži direktori kohalt, sest eesseisvate meditsiiniõpingute tõttu ei jää mul aega direktorikohuste täitmiseks.
Reedel 13. oktoobril 1905 a viskasin ma Pariisis Grande Armeé tänava postkasti mõned kirjad - vanematele ja kõige lähedasematele sõpradele. Nende kirjadega ma teatasin, et talvise semestri alguses astun ma üliõpilasena arstiteaduskonda, et selle lõpetamise järel siirduda arstina Ekvatoriaal-Aafrikasse. Ühega kirjadest palusin ma enda vabastamist Püha Thomase Teoloogilise kolledži direktori kohalt, sest eesseisvate meditsiiniõpingute tõttu ei jää mul aega direktorikohuste täitmiseks.
2.lõik
2
Plaan, mida ma kavatsesin ellu viia, küpses minus juba ammu - juba tudengipäevil. Mulle tundus (mõistusevastasena), et ma võin nii õnnelikult elada aga samal ajal nii palju inimesi minu ümber on sunnitud võitlema pidevalt kannatustega. Isegi kooliajal sattusin ma alati erutusse, kui juhtusin põgusalt nägema mõnede minu koolisõprade viletsat kodust olustikku ja võrdlema seda nende täiesti ideaalsete tingimustega, milles elasime meie, Günsbachi pastori lapsed.
Ülikoolis õppides ja rõõmustades oma õnneliku võimaluse üle õppida ja isegi ise tegelda teaduste ja kunstidega, ei saanud ma teisiti kui pidevalt mõtelda nendele, kes olid sellisest õnnest ilma jäetud materiaalse kitsikuse või nõrga tervise tõttu.
Plaan, mida ma kavatsesin ellu viia, küpses minus juba ammu - juba tudengipäevil. Mulle tundus (mõistusevastasena), et ma võin nii õnnelikult elada aga samal ajal nii palju inimesi minu ümber on sunnitud võitlema pidevalt kannatustega. Isegi kooliajal sattusin ma alati erutusse, kui juhtusin põgusalt nägema mõnede minu koolisõprade viletsat kodust olustikku ja võrdlema seda nende täiesti ideaalsete tingimustega, milles elasime meie, Günsbachi pastori lapsed.
Ülikoolis õppides ja rõõmustades oma õnneliku võimaluse üle õppida ja isegi ise tegelda teaduste ja kunstidega, ei saanud ma teisiti kui pidevalt mõtelda nendele, kes olid sellisest õnnest ilma jäetud materiaalse kitsikuse või nõrga tervise tõttu.
3.lõik
3
Ühel imeilusal suvehommikul Günsbachis Nelipühal (see oli 1896. a.) ma ärkasin mõttega, et ma ei tohi võtta mulle langevat õnne kui midagi endastmõistetavat, vaid pean andma midagi vastu. Läbi akna kostva linnusädina saatel mõtisklesin ma ruttamata edasi ja jõudsin otsuseni, et tohin oma elu pidada õnnestunud sellisel juhul, kui elan teaduse ja kunsti jaoks kolmekümnenda eluaastani, et seejärel pühenduda otsesele inimeste teenimisele. Palju kordi olin ma varem püüdnud aru sada, mida tähendavad minu jaoks isiklikult Jeesuse sõnad:” Kes tahab oma elu hoida, see selle kaotab; aga kes kaotab oma elu Minu ja Evangeeliumi nimel, see säilitab selle.* (Кто хочет жизнь свою сберечь..." - Мк. 8:35. В синодальном переводе: "Кто хочет душу свою сберечь..." ) nüüd oli vastus leitud. Välisele lisaks oli mul nüüd ka sisemine kirg.
Ühel imeilusal suvehommikul Günsbachis Nelipühal (see oli 1896. a.) ma ärkasin mõttega, et ma ei tohi võtta mulle langevat õnne kui midagi endastmõistetavat, vaid pean andma midagi vastu. Läbi akna kostva linnusädina saatel mõtisklesin ma ruttamata edasi ja jõudsin otsuseni, et tohin oma elu pidada õnnestunud sellisel juhul, kui elan teaduse ja kunsti jaoks kolmekümnenda eluaastani, et seejärel pühenduda otsesele inimeste teenimisele. Palju kordi olin ma varem püüdnud aru sada, mida tähendavad minu jaoks isiklikult Jeesuse sõnad:” Kes tahab oma elu hoida, see selle kaotab; aga kes kaotab oma elu Minu ja Evangeeliumi nimel, see säilitab selle.* (Кто хочет жизнь свою сберечь..." - Мк. 8:35. В синодальном переводе: "Кто хочет душу свою сберечь..." ) nüüd oli vastus leitud. Välisele lisaks oli mul nüüd ka sisemine kirg.
4.lõik
4
Milline saab minu tulevase tegevuse iseloom - seda ma veel ei teadnud. Seda juhatavad asjaolud. Kindel oli ainult üks: see pidi olema otsene inimeste teenimine, olgu kas või tähelepandamatu.
Milline saab minu tulevase tegevuse iseloom - seda ma veel ei teadnud. Seda juhatavad asjaolud. Kindel oli ainult üks: see pidi olema otsene inimeste teenimine, olgu kas või tähelepandamatu.
5.lõik
5
Loomulikult, esialgu mõtlesin ma mingist tegevusest Euroopas. Mul oli plaan hakata tegelema mahajäetud ja hulkuvate laste kasvatamisega. Ma tahtsin kasvatada neid nii, et nad hiljem pühenduksid ise selliste laste aitamisele, kes analoogses olukorras on. Kui ma 1903. aastal kolisin avarasse ja päikselisse direktorikorterisse Püha Thomase kolledžihoone kolmandal korrusel, siis avanes mul võimalus asuda mõeldut teaoks tegema. Ma pakkusin oma teeneid siin ja seal ja alati edutult. Nende organisatsioonide põhikirjad, kes majajäetud lastega tegelesid, ei näinud ette sellist vabatahtlikku koostööd. Näiteks siis, kui põles maha Strasburgi vaeslastekodu, pakkusin ma, et võin mõned poisid võtta enda juurde, aga lastekodu juhataja ei lasknud mul isegi lõpuni rääkida. Kõik teised katsed, mida ma ette võtsin teistes kohtades, ei andud samuti mingit tulemust.
Loomulikult, esialgu mõtlesin ma mingist tegevusest Euroopas. Mul oli plaan hakata tegelema mahajäetud ja hulkuvate laste kasvatamisega. Ma tahtsin kasvatada neid nii, et nad hiljem pühenduksid ise selliste laste aitamisele, kes analoogses olukorras on. Kui ma 1903. aastal kolisin avarasse ja päikselisse direktorikorterisse Püha Thomase kolledžihoone kolmandal korrusel, siis avanes mul võimalus asuda mõeldut teaoks tegema. Ma pakkusin oma teeneid siin ja seal ja alati edutult. Nende organisatsioonide põhikirjad, kes majajäetud lastega tegelesid, ei näinud ette sellist vabatahtlikku koostööd. Näiteks siis, kui põles maha Strasburgi vaeslastekodu, pakkusin ma, et võin mõned poisid võtta enda juurde, aga lastekodu juhataja ei lasknud mul isegi lõpuni rääkida. Kõik teised katsed, mida ma ette võtsin teistes kohtades, ei andud samuti mingit tulemust.
6.lõik
6
Mingil ajal mõtlesin ma sellele, et pühendun tulevikus hulkurite ja endiste vangide abistamisele. Et kuidagi ennast selliseks tegevuseks ettevalmistada, osalesin ma Püha Thomase koguduse pastori August Ernsti algatuses. Ta viibis iga päev kella ühest kaheni kodus ja oli valmis rääkima igaühega kes tuleb tema juurde abipalve või öömajavajadusega. aga ta ei andnud abipalujale raha ega jätnud teda ootama, kuni tema kohta andmeid päritakse. Ta tegi ettepaneku tulla enda juurde veel korra samal päeva l hiljem, koju või oma möbleeritud tubadesse, ja vahepeal kontrollitakse andmeid, mida esitas enda kohta abipaluja. Ja alles siis andis ta abi - sellises mahus ja täpselt nii kaua kui oli hädavajalik.
Mingil ajal mõtlesin ma sellele, et pühendun tulevikus hulkurite ja endiste vangide abistamisele. Et kuidagi ennast selliseks tegevuseks ettevalmistada, osalesin ma Püha Thomase koguduse pastori August Ernsti algatuses. Ta viibis iga päev kella ühest kaheni kodus ja oli valmis rääkima igaühega kes tuleb tema juurde abipalve või öömajavajadusega. aga ta ei andnud abipalujale raha ega jätnud teda ootama, kuni tema kohta andmeid päritakse. Ta tegi ettepaneku tulla enda juurde veel korra samal päeva l hiljem, koju või oma möbleeritud tubadesse, ja vahepeal kontrollitakse andmeid, mida esitas enda kohta abipaluja. Ja alles siis andis ta abi - sellises mahus ja täpselt nii kaua kui oli hädavajalik.
Subscribe to:
Posts (Atom)