Sissejuhatuseks käesolevale esitusele

Gustav Teichmüller (1832 - 1888) oli aastast 1871 Tartu Ülikooli filosoofia professor ja ta on postuleerinud umbes nii:
"iga ori hakkab armastama oma ahelaid"

Seee peab ilmselt paika. Tsivilisatsioon on sellisel kombel lõksus, meil on raske teha vahet, kas ma olen vaba tegelikult või ma lihtsalt armastan inimlikul moel oma ahelaid.

Üks väheseid kohti läänemaises kirjasõnas, mis asjatundlikult seletab VABADUSE ja ENESEPETTUSE eristamise võimalust on siintoodud peatükk või paragraaf Albert Schweitzerilt.
Seda teksti - "MINU ELUST JA MÕTETEST" pole kahjuks eesti keeles välja antud. Allpooltoodu on käesoleva esituse ülespanija tõlge.

Niisiis - kuidas saada tõeliselt vabaks, välja sundkäikudest ja enesepettusest? Schweitzer kirjeldab sellist teed, see on üsna kitsas ja karm, aga siiski reaalne...

1.lõik

1
Reedel 13. oktoobril 1905 a viskasin ma Pariisis Grande Armeé tänava postkasti mõned kirjad - vanematele ja kõige lähedasematele sõpradele. Nende kirjadega ma teatasin, et talvise semestri alguses astun ma üliõpilasena arstiteaduskonda, et selle lõpetamise järel siirduda arstina Ekvatoriaal-Aafrikasse. Ühega kirjadest palusin ma enda vabastamist Püha Thomase Teoloogilise kolledži direktori kohalt, sest eesseisvate meditsiiniõpingute tõttu ei jää mul aega direktorikohuste täitmiseks.

2.lõik

2
Plaan, mida ma kavatsesin ellu viia, küpses minus juba ammu - juba tudengipäevil. Mulle tundus (mõistusevastasena), et ma võin nii õnnelikult elada aga samal ajal nii palju inimesi minu ümber on sunnitud võitlema pidevalt kannatustega. Isegi kooliajal sattusin ma alati erutusse, kui juhtusin põgusalt nägema mõnede minu koolisõprade viletsat kodust olustikku ja võrdlema seda nende täiesti ideaalsete tingimustega, milles elasime meie, Günsbachi pastori lapsed.
Ülikoolis õppides ja rõõmustades oma õnneliku võimaluse üle õppida ja isegi ise tegelda teaduste ja kunstidega, ei saanud ma teisiti kui pidevalt mõtelda nendele, kes olid sellisest õnnest ilma jäetud materiaalse kitsikuse või nõrga tervise tõttu.

3.lõik

3
Ühel imeilusal suvehommikul Günsbachis Nelipühal (see oli 1896. a.) ma ärkasin mõttega, et ma ei tohi võtta mulle langevat õnne kui midagi endastmõistetavat, vaid pean andma midagi vastu. Läbi akna kostva linnusädina saatel mõtisklesin ma ruttamata edasi ja jõudsin otsuseni, et tohin oma elu pidada õnnestunud sellisel juhul, kui elan teaduse ja kunsti jaoks kolmekümnenda eluaastani, et seejärel pühenduda otsesele inimeste teenimisele. Palju kordi olin ma varem püüdnud aru sada, mida tähendavad minu jaoks isiklikult Jeesuse sõnad:” Kes tahab oma elu hoida, see selle kaotab; aga kes kaotab oma elu Minu ja Evangeeliumi nimel, see säilitab selle.* (Кто хочет жизнь свою сберечь..." - Мк. 8:35. В синодальном переводе: "Кто хочет душу свою сберечь..." ) nüüd oli vastus leitud. Välisele lisaks oli mul nüüd ka sisemine kirg.

4.lõik

4
Milline saab minu tulevase tegevuse iseloom - seda ma veel ei teadnud. Seda juhatavad asjaolud. Kindel oli ainult üks: see pidi olema otsene inimeste teenimine, olgu kas või tähelepandamatu.

5.lõik

5
Loomulikult, esialgu mõtlesin ma mingist tegevusest Euroopas. Mul oli plaan hakata tegelema mahajäetud ja hulkuvate laste kasvatamisega. Ma tahtsin kasvatada neid nii, et nad hiljem pühenduksid ise selliste laste aitamisele, kes analoogses olukorras on. Kui ma 1903. aastal kolisin avarasse ja päikselisse direktorikorterisse Püha Thomase kolledžihoone kolmandal korrusel, siis avanes mul võimalus asuda mõeldut teaoks tegema. Ma pakkusin oma teeneid siin ja seal ja alati edutult. Nende organisatsioonide põhikirjad, kes majajäetud lastega tegelesid, ei näinud ette sellist vabatahtlikku koostööd. Näiteks siis, kui põles maha Strasburgi vaeslastekodu, pakkusin ma, et võin mõned poisid võtta enda juurde, aga lastekodu juhataja ei lasknud mul isegi lõpuni rääkida. Kõik teised katsed, mida ma ette võtsin teistes kohtades, ei andud samuti mingit tulemust.

6.lõik

6
Mingil ajal mõtlesin ma sellele, et pühendun tulevikus hulkurite ja endiste vangide abistamisele. Et kuidagi ennast selliseks tegevuseks ettevalmistada, osalesin ma Püha Thomase koguduse pastori August Ernsti algatuses. Ta viibis iga päev kella ühest kaheni kodus ja oli valmis rääkima igaühega kes tuleb tema juurde abipalve või öömajavajadusega. aga ta ei andnud abipalujale raha ega jätnud teda ootama, kuni tema kohta andmeid päritakse. Ta tegi ettepaneku tulla enda juurde veel korra samal päeva l hiljem, koju või oma möbleeritud tubadesse, ja vahepeal kontrollitakse andmeid, mida esitas enda kohta abipaluja. Ja alles siis andis ta abi - sellises mahus ja täpselt nii kaua kui oli hädavajalik.

7.lõik

7
Nii palju jalgrattasõite tegime me sellel eesmärgil mööda linna ja ümbruses, seejuures selgus tihti, et paluja antud aadressil polnud keegi temast kunagi kuulnudki. Sellegi poolest saime niiviisi paljudel juhtudel võimaluse anda asjalikku ja õigeaegset abi. Vahendeid selleks andsid samuti minu lähedased sõbrad.

8.lõik

8
Tudengipõlves osalesin ma üliõpilaste heategevusliku ühingu "Diaconat Thomana" töös, selle koosolekud toimusid Püha Thomase kolledžis. Igaühele meist oli kinnistatud mitu vaest peret, mida oli vaja külastada mitte harvem kui kord nädalas, et anda neile üle eraldatud abi ja pärast ühingu koosolekul anda teada nende vajadustest. Selleks vajaminevad vahendid korjasime me vanadelt Strasburgi peredelt, kes toetasid seda üritust, mis oli algatatud juba eelmiste põlvede poolt ja nüüd olime jätkajateks meie. Kaks korda aasta (kui mälu mind ei peta) pidi igaüks meist käima läbi teatud arvu selliseid peresid rahaabi palvega. Minu jaoks, minu häbelikkuse seltskonnas käitumise oskamatuse tõttu, olid need visiidid piinamine. Arvan, et mõnigi kord tegutsesin ma väga oskamatult. Ühtlasi õpetasid need esimesed katsed mind mõnes asjas, mis kulus mulle ära hiljem, kui ma jälle olin sunnitud pöörduma heategevusliku abi järele. Nii näiteks sain ma aru, et taktitundeline ja vaoshoitud palve võetakse paremini vastu, kui tugev surve, ja et õige annetuste korjamise meetod hõlmab endas ka oskust võtta vastu äraütlemine ilma ärrituseta.

9.lõik

9
Kogemuste puudumise tõttu ei õnnestunud meil vaatamata meie headele kavatsustele kaugeltki mitte alati meile usaldatud raha parimal viisil. Samas oli aga eesmärk saavutatud , mida järgisid heategijad : neil õnnestus äratada noori inimesi avaldama osavõtlikkust vaeste suhtes. Vaat mille pärast mõtlen ma sügava tänulikkusega neist, kes sellise arusaamise ja kannatlikkusega suhtusid meie katsetesse olla kasulik, ja loodan, et veel paljud üliõpilased saavad sama moodi - tänu heldetele ja heasüdamlikele inimestele - võtta osa vaesuse vastasest võitlusest.

10.lõik

10
Hulkurite ja vabanenud vangidega tegeledes sain ma aru, et neid saab tõeliselt aidata vaid sellel juhul, kui sellele tegevusele saab pühenduda piisavalt palju inimesi. Samal ajal sain ma aru, et midagi kasulikku teha saab vaid koostöös organisatsioonidega. Mina aga soovisin, et minu tegevus oleks absoluutselt isiklik ja sõltumatu. kuigi ma otsustasin vajaduse korral pakkuda oma teeneid mõnele organisatsioonile, ei kaotanud ma kunagi lootust leida selline tegevusväli, kus saaksin töötada individuaalselt, täielikku vabadust säilitades. Ja seda, et minu suurim soov täitus, võtan ma kui üht neist suurtest armuandidest, mida saatus mulle järjest tõi.

11.lõik

11
Ühel 1904. aasta sügishommikul leidsin ma oma kirjutuslaualt kolledžis ühe neid roheliste kaantega ajakirjadest, milles Pariisi missionäriühing igal kuul oma tegevusest aru andis. Preili Schredlin jättis neid tavaliselt sinna, teades minu erilist huvi selle ühingu vastu, sest lapsepõlves jätsid mulle sügava mulje ühe selle esimese missionäri kirjad, kelle nimeks oli Casalis; isa luges neid ette oma missionijutlustel. Õhtul, tööst vabal hetkel avasin ma masinlikult selle ajakirja. Mulle jäi silma ühe artikli pealkiri "Kongo missiooni vajadused". Artikli oli kirjutanud Alfred Boegner, Pariisi missioniühingu direktor, elssaslane ja sisuks oli kaebus, et missioonil ei jätku inimesi töötamiseks Gabonis, Kongo põhjaprovintsis. Autor avaldas lootust, et need: "kellel juba on peatunud Jumala silmad", kuulevad tema kutset ja jõuavad otsuseni pühenduda sellele äärmiselt vajalikule tööle. Artikkel lõppes sõnadega: "Need kes on valmis andma Jumala kutsele lihtsa vastuse:" Ma tulen, Jumal" - need on inimesed, keda on praegu kirikul vaja". lugesin artikli läbi ja asusin rahulikult tööle. Otsingud olid lõpule jõudnud.
*Journal des Missions Evangueliques". Juni.1904.S.389-393.
/Les besoins de la Mission du Congo/

12.lõik

12

Mõne kuu pärast sain ma kolmekümne aastaseks. Oma sünnipäeva veetsin ma sellises meeleolus, nagu inimene selles jutus, kes "soovides torni ehitada", esialgu rehkendab, kas tal jätkub vahendeid, et ehitust lõpuni viia. Tulemuseks oli otsus viia ellu oma plaan teenida inimesi vahetult Ekvatoriaal- Aafrikas.

13.lõik

13
Seni ei teadnud keegi (välja arvatud üks sõber, keda ma täiesti usaldasin) minu plaanidest. Kui minu Pariisist saadetud kirjade tõttu kõik avalikuks tuli, tuli mul vastu pidada raske lahing sugulaste ja sõpradega. Seejuures sain ma peaaegu rohkem kui oma uue algatuse eest etteheiteid selle eest, et ma tuleb välja neid vähe usaldasin ja ei pidanud nendega nõu, enne kui lõpliku otsuse langetasin. Nende tühiasjadega nad vaevasid mind otseses mõttes lausa ära kolme raske nädala jooksul. Eriti usinad olid minu sõbrad teoloogid. See tundus mulle absurdne: igaüks neist oli kahtlemata pidanud ilusat kuulutust - võimalik et kõige kaunimat kõigist - apostel Paulusest, kes nagu tema kirjas galantidele, "ei hakanud...nõu pidama liha ja verega", kui võttis vastu otsuse sellest, kuidas ta Jeesuse teed teenima.

14.lõik

14
Kõik sugulased ja sõbrad nagu üks mees, hurjutasid mind, tõestades minualgatatud asja rumalust. Nende sõnade järgi olin ma inimene, kes matab maha oma mündid ja nende asemel plaanitseb käiku lasta valeraha. Töö metsikute keskel peaks ma jätma nendele, kellel ei tule selle nimel ohverdada omaandeid ja suure töö läbi saavutatud teadised teaduse ja kunsti vallas. Widor, kes armastas mind nagu poega, korraldas mulle peapesu, rääkis, et ma käitun nagu kindral, kes haarab vintpüssi ja tormab üle peakaela eesliinile (sela ajal polnud veel aimu kaitsekraavidest). Üks moodsa vaimuga täidetud daam tõestas mulle, et loengute pidamisega traditsiooniliste rahvaste meditsiiniabi korraldamise teemal teeksin ma palju rohkem kui oma ravimisega. Tema sõnade järgi on Goethe Fausti maksiim, et "Esialgu oli tegu" ammu vanaks jäänud: praegu on propaganda kõigi asjade ema.

15.lõik

15
Mul tuli pidada palju sõnaduelle inimestega, keda tunti kui kristlasi. Ma väsisin sellistet juttudest lausa ära. Imelik oli näha, kui kaugel on nad arusaamisest, et püüd panna ennast armastuse teenistusse, - selle armastuse teenistusse, mida jutlustas Jeesus,- võib anda inimese elule täiesti uue suuna,- kuigi need inimesed olid Uues Testamendis lugenud. et nii tuleb ette, ja leidsid isegi, et seal kuulub see asja juurde. Mulle tundus enesestmõistetavana, et põhjalik Jeesuse üteluste tundmine paneb inimese paremini aru saama sellest, mis üldtuntud loogika kohaselt on mõttetu. Nüüd veendusin ma enda kogemusel, et see pole mitte alati nii. Tõesti, mõned korrad, kui ma püüdsin kõnelda kuuletumisest, mida võib erilistel juhtudel nõuda meilt jeesusest antud armastuse käsk, siis süüdistati mind edevuses, kuigi tegelikult pidin ma ennast sundima oma tunnete vastu kui viimatitoodud argumendi kasutusele võtsin. Ja üldse, kui palju tuli mul kannatada sellepärast, et nii palju inimesi pidasid ennast õigustatuks lööma päranii minu hinge uksed ja luugid.

16.lõik

16
Isegi siis kui ma lubasin neid (kuigi see oli mulle raske) heita pilk minu mõtete sinna nurka, kus minu otsus sündis, siis osutus see ikkagi kasutuks. nad mõtlesid, et kõige selle taga peab peituma midagi veel, ja oletasid "tegelikku" põhjust rahulolematuses, mis tulnud mitte küllalt kiirest karjäärist, kuigi selleks polnud mingit põhjust, sest juba noore mehena saavutasin ma sellise tunnustuse, mis tavaliselt õnnestub saavutada rasket tööd ja võitlust täis elu lõpus. Veel oletati, et minu otsuse põhjuseks oli õnnetu armastus.

17.lõik

17
Selle taustal tundusid need inimesed, kes ei püüdnud mulle hinge ronida vaid lihtsalt vaatasid nagu kasvuraskuses noorukile, kellel kõik kodus ei ole, ja suhtusid minusse vastavalt heasüdamliku muigega - mulle tõelise headuse kandjatena.

18.lõik

18
Ma teadsin, et sugulased ja sõbrad toovad palju väiteid, et tõestada minu plaani ebamõistlikkust, ja sain aru, et neist on see üsna loomulik. ma arvasin alati, et idealist peab vaatama asju kainelt, ja sain aru, et igasugune käimata rajal liikumine on seotud riskiga ja et ainult harva on risk õigustatud, ja edukuse tõenäosus küllalt väike. Ma arvasin, et minu juhus kuulub just nede väheste hulka, sest ma kaalusin kaua ja igast küljest oma otsust, aga samuti seepärast, et mul olid terved tugevad närvid, arvestatav energiavaru, praktiline terve mõistus, visadus, ettevaatlikkus, üsna tagasihoidlikud nõudmised - ühesõnaga kõik vajalik, et minna valitud teed. Lõpuks, ma uskusin, et oma plaani läbikukkumise järel võimaldab minu tasakaalus iseloom löögi vastu pidada.

19.lõik, fookus on siin

19
Sellest ajast alates on minul, kui individuaalselt tegutseda püüdval inimesel , tulnud palju kordi öelda oma arvamine ja anda nõu inimestele, kes soovivad minna samasugusele riskantsele ettevõtmisele. Ja ainult võrdlemisi harvadel juhtudel võisin ma võtta endale selline vastutus, et kohe nende plaan heaks kiita. Liigagi tihti olin ma sunnitud konstateerima, et vajadus "teha midagi erilist" on rahutu hinge sünnitis. Sellised inimesed tahavad pühendada ennast masthaabsematele ülesannetesse sellel põhjusel, et samas küljeall olevad väljakutsed neid ei rahulda. peale selle osutub sageli, et nende otsused on ajendatud kaudetest ajenditest. Ainult see, kes suudab leida hinnalist suvalises tegevuses ja pühendama ennast sellele täie arusaamisega oma kohusest, - ainult sellisel inimesel on sisemine õigus pühendada ennast mingile ekstraordinaarsele tegevusele selle asemele, mis talle loomulikul viisil osaks sai. Ainult see, kes näeb oma kavatsustes midagi endastmõistetavad, mitte midagi erilist, kes hindab neid mitte kui kangelastegu, vaid kui oma kohust (võlga), mis võetakse entusiasmiga ja samal ajal kaine arusaamisega oma tingimatutest kohustest, suudab saada vaimsete (hingeliste) seikluste otsijaks, mida maailm vajab. Ei ole olemas tegevuskangelasi, on eneseohverduse ja kannatuste kangelased. neid on palju. Aga ainult vähesed neist on tuntud, ja sedagi mitte massidele vaid vähestele.

20.lõik

20
Carlyle´i "Kangelased ja kangelaslikkus" ei ole sügav raamat.

21,lõik

21
Suurem osa neid, kes tunnevad endas tungi sõltumatu isikliku tegevuse järgi ja tahaksid tõestada oma sobivust selleks teoga, on asjaolude sunnil jäetud ilma sellest võimalusest. Reeglina on see seotud murega oma lähedaste eest või siis sellega, et nad on sunnitud hoidma kinni oma erialast, et elatist teenida. ainult see, kes tänu oma võimetele või truudele sõpradele on materiaalses mõttes vaba inimene, võib meie päevil riskida sõltumatuse teele minekuga. Seepolnud eriti keeruline varematel aegadel, kui igaüks, isegi hästitasuvast tööst äraütlemisel võis loota kuidagi ära elada. Igaüks, kes mõtleb teha sedasama praegustes rasketes majandusoludes, riskib sattumisega tõsisesse hädasse ja tõmmata endale materiaalsete õnnetuste kõrval ka hingelised kannatused.

22.lõik

22
Niisiis, mitte ainult vaatlused vaid ka kogemus panevad mind tunnistama fakti, et head ja võimekad inimesed on sunnitud äraütlema sõltumatust tegevusest, mis võiks olla maailma jaoks suur heategu - sellel põhjusel, et kujunenud asjaolud teevad selle tee võimatuks.

23.lõik

23
Need, kellele langes osaks õnn viia ellu oma unistus vabast isiklikust teenimisest, peavad võtma seda õnne tagasihoidlikus ja rahumeelses vaimus. Nad peavad alati meeles pidama neid, kes kõige oma tahtmise ja annete juures ei saa kunagi teha sama. Oma tugevat tahet peavad nad karastama (alandlikkusega?) Nad on peaaegu sunnitud otsima ja ootama, kuni avaneb tee tegevuseks, mida nad janunevad. Õnnelik on see, kellele antakse tööaastaid rohkem kui otsimisaastaid! Õnnelik on see, kes lõpuks saab ennast anda eesmärgile tõeliselt ja jäägitult.

24.lõik

24
Need õnneseened ei tohi minna raevu, kui kohtavad takistusi; Õige suhtumine takistusesse väljendub sõnadega: "Nojah, nii peabki olema!" see. kes kavatseb teha head, ei pea ootama, et teised koristavad ära kõik kivid tema teelt; ta peab oma saatuse vastui võtma rahulikult ka siis, kui talle uusi koormaid selga laotakse. Nendest raskustest saab jagu vaid selline jõud, mis raskustega kokkupuutudes puhastub ja karastub. Pahandamine - see on jõu raiskamine.

25.lõik

25
Inimeses elab alati püüd ideaali poole. Aga ainult väike osa sellest avaldub tegevuses. Kogu ülejäänud osale sellest on määratud teoks saada nähtamatutes muutustes, mille väärtus on sellele vaatamata vähemalt tuhat korda suurem sellest tegevusest, mida tähele pannakse. Nähtamatu on nähtava varjus samas suhtes nagu süvameri selle pinda vormivate lainevagude kõrval. Headuse varjatud jõud kehastuvad nendes inimestes, kelle jaoks on vahetust isiklikust teenimisest saanud lisatöö, kuna nad ei saa seda teha oma elu põhitegevuseks. Enamuse osaks on - vähem või rohkem hingetu töö, millega nad teenivad endale elatist ja rahuldavad ühiskonna vajadusi, kuid milles nad ei saa või peaaegu ei saa ilmutada oma inimlikke omadusi, kuna see töö nõuab neilt natuke rohkem kui hea inim-masin olemist. Aga pole olemas inimest, kellel ei avane võimalust anda ennast teiste teenistusse ja ilmutada niiviisi oma inimlikku olemust. Tänapäeval on töö viimase piirini organiseeritud, spetsialiseeritud ja taandatud mehhaanilisele tööle. See on tõsine probleem. Et seda lahendada, peab ühiskond mitte lihtsalt kõrvaldama need soovimatud ilmingud, vaid tegema kõik mis võimalik, inimisiku õiguste kaitsmiseks. Aga ka see pole piisav. Veel tähtsam on, et kannatajad ise ei kuuletuks vaikides oma saatusega, vaid püüaksid kõigest jõust, vaatamata ebasoodsatele oludele et seista oma inimliku tegevuse selle osa eest, millel on vaimne sisu. Päästa oma inimlik elu - vaatamata oma professionaalsele elule - suudab igaüks, kes kasutab iga võimalust inimeneolla, tehes isiklikult midagi oma vendade jaoks, kes abi vajavad - kui tagasihoidlik poleks ka see tegevus. Selline inimene astub vaimsuse ja headuse teenistusse. Ükski saatus ei saa segada inimest teenimast otse teisi inimesi, oma põhitöö kõrval. Kui selline soov suuremas osas ei täitu, siis ainult seepärast, et olemasolevad võimalused jäävad kasutamata.

26.lõik

26
Kas hakkab igaüksmeist selles olukorras, kus ta viibib, -püüdma ilmutada tegelikku inimlikkust teiste inimeste suhtes - sellest sõltub inimkonna tulevik.

Iga minut muutuvad põrmuks tohutud väärtused mööda lastud võimaluste tõttu. Aga see osa, mis siiski muundub otsusteks ja tegudeks on rikkus, seda ei saa alahinnata. Inimsugu ei ole sugugi niivõrd materiaalne, nagu kinnitab rumal häältekoor. Niipalju kui ma inimesi tunnen, olen ma veendunud, et neis on peidus püüd ideaali poole, mis ületab kõike seda, mis kunagi päevavalgele on pääsenud. Samamoodi nagu maa-alt üles purskuv allikas kujutab endast ainult väikest osa nähtamatust voolust, niisama on nähtav idealism ainult väike osa sellestidealismist, mida inimesed kannavad endas seotud või siis vaevu tähelepandaval moel. Tuleb lahti päästa see, mis seotud, tuua maaalused veed pinnale! Inimsugu ootab neid, kes suudavad seda tööd teha.

27.lõik

27
Mis puutub minu sõprade suhtumisse minu plaani, siis kõige imelikum ja mitte kuidagi mõistlikult seletatav näis neiel see, et ma kavatsen Aafrikasse minna mitte missionäri vaid arstina: selleks pean ma juba kolmekümne aastaselt uuesti käima läbi pikad aastad raskeid õpinguid. Aga seda, et need õpingud nõuavad minult tohutuid jõupingutusi, ma ei kahelnud. Ma tundsin tõepoolest hirmu eesseisvatest rasketest aastatest. Samas olid põhjused, mis minu valiku määrasid, niivõrd olulised, et kõik muud arutlused ei olnud nende kõrval kuidagi võrreldavad.

28.lõik

28
Ma tahtsin saada arstist, et omada võimalust töötada ja mitte jääda jutumeheks. Palju aastaid olin ma ennast väljendanud sõnades. Töö teoloogiaõppejõuna ja jutlustajana olid minu kutsumus, ma järgisingi seda rõõmuga. Aga, mõeldes uuest tegevusvaldkonnast, ei suutnud ma ennast kuidagi kujutada rääkivana armastuse religioonist; ma sain mõelda ainultsellest, kuidas ma seda faktiliselt ellu hakkan viima. Meditsiiniteadmised annaksid mulle võimaluse oma tahtmise ellu viia kõige paremal viisil, ükskõik kuhu mind mu teenimine ka ei oleks viinud. Aga Ekvatoriaal-Aafrikas olid sellised teadmised lausa hädavajalikud, sest rajoon, kuhu ma kavatsesin sõita, tundis missioniaruannete põhjal kõige rohkem puudust arstidest. Missionärid kaebasid pidevalt oma ajakirjas, et ei suuda osutada pärismaalastele mingisugust abi, kui nad tulevad missiooni lootuses saada abi füüsiliste kannatuste vastu. Saada ühel ilusal päeval arstiks, keda need õnnetud vajavad - selle nimel tasus hakata arstiüliõpilaseks! Kui aastad, mis mul tuli ohverdada tundusid mõnikord liiga pikkadena, siis ma tuletasin endale meelde, et Hamilkar Ja Hannibal valmistasid oma retke rooma peale aeglase ja väsitava Hispaania vallutamisega.

29.lõik

29
Üks asjaolu oli veel, mida ma arvestasin, kui otsustasin arstiks hakata. See, mis ma Pariisi Missioniühingust teadsin, pani mid tublisti kahtlema, kas nad mind missionärina tahavad vastu võtta.

30.lõik

30
Esimesed ühingud Evangeeliumi kuulutamiseks paganlikus maailmas olid loodud pietistide ja ortodoksete ringkondade poolt 19. sajandi alguses. Umbes samal ajal tekkis liberaalsetes kristluse ringkondades ka arusaamine vajadusest viia Jeesuse õpetus kaugetesse maadesse. Aga selles osas, mis puutub tegu, edestas neid dogmaatiline religioon. Omades iseseisvaid väljaspool kiriku organisatsiooni seisvaid ühinguid, olid pietism ja õigeusk teovõimelisemad kui liberaalne kristlus. kes tol ajal oli Kirikus juhtival kohal ja see tõttu täielikult hõivatud kirikuasjadega. Peale selle oli pietistide "hingede päästmise" idee tugevamaks motiiviks missioonitegevuse arenduseks, kui liberaalse kristluse eesmärgid, mis nägid evangeeliumis eelkõige jõudu, mis on suunatud inimese ja inimühiskonna uuendamisele paganlikus maailmas.

31.lõik

31
Kui Pietistide ja õigeusuringkondade asutatud missioniühingud alustasid tööd, leidsid nad liberaalsetes, missionide suhtes sõbralikult häälestatud ringkondades toetust. Nad lootsid, et juba olemasolevad ühingud hakkavad, kuna neis osalevad kõig protestanlikud voolud, - aja jooksul tegema protestantsimi missionitööd tervikuna. Aga nad eksisid. Need ühingud võtsid tõesti liberaalsetelt kristluse ringkondadelt igasugust materiaalset abi ( kui innukalt minu isa ja teised Elsassi liberaalsed kolleegid töötasid missioniühingute jaoks, mis tuginesid täiesti erinevale religioossele doktriinile!), - aga nad ei saatnud missionäre, kes ei vastanud nende nõudmistele usu suhtes. Kaua aega ennastohverdavalt tegutsedes, so ilma oma missioniorganisatsioone asutamata ja teisi toetades, kujunes liberaalsel kristlusel sellise kirikupartei reputatsioon, kes nagu ei saaksi aru missionitöö tähtsusest ja midagi selle heaks ei tee. Alles pärast seda, suure hilinemisega, otsustati siin luua omad missioniühingud ja jeti hüvasti lootusega omada missiooni, mis töötaks ühtse protestantliku kiriku egiidi all.

32.lõik

32
Kui missioniliikumise juhtidele heideti ette tegevusselguse puudumist - selle pärast, et nad paluvad kõigilt abi ühises evangeeliumi jutlustamise asjus, aga võtavad missionärideks ainult neid, kes nende dogmaatilist arusaamist järgivad, siis osutasid nad "enda taga seisvatele ringkondadele, kelle arvamusega nad peavad arvestama.

33.lõik

33
Ma olen huviga tähele pannud, et missionärid ise mõtlevad palju vabamalt, kui vastavate ühingute ametnikud. Nad on oma kogemuse põhjal veendunud, et kaugetel rahvastel, eriti traditsiooniliste eluviisidega rahvastel puuduvad täiesti need eeldused, mille tõttu meie kristlus siin kodus seisab valiku ees kas eelistada dogmaatilist rangust või vabadust dogmaatilistest piirangutest, ja et kõige olulisem on kuulutada Evangeeliumi aluseid nii, nagu need on esitatud mäejutluses, et Jeesuse vaim saavutaks inimeste üle võimu. Pariisi missioniühingu vastu tundis minu isa erilist sümpaatiat, kuna nägi selle tegevuses suuremat tendentsi liberalismi suunas kui teistel. Ta hindas eriti seda fakti, et (Casalis ja teised kõige väljapaistvamad missionärid kirjutasid oma aruandeid mitte haanani keeles, vaid lihtsate sõnadega, nagu kristlikust südamest tuli.

34.lõik

34
Aga kui mina pakkusin Pariisi ühingu komiteele oma teeneid, sain kohe aru, et ortodoksia mängid seal mitte sugugi väiksemat osa, kui teistes ühingutes. Armas msjö Boegner. missiooni direktor, oli väga liigutatd kui sai teada, et leidus inimene, kes on otsustanud sõita Kongosse tema üleskutse peale, aga teatas kohe avameelselt, et komitee liikmetel võivad tekkida tõsised vastuväited minu teoloogiliste vaadetega seoses ja et kõigepealt on vaja teha see küsimus selgeks. Minu kinnitus, et ma tahan sõita "kui ainult arst", lükkas ära raske kivi tema südamelt, aga natuke hiljem tuli tal mulle teatada, et mõned komitee liikmed on vastu isegi arstile, kes saab küll õigesti aru kristlikust armastusest, aga kes ei järgi nende arvates õigeid usureegleid. Aga me leidsime mõlemad, et ei maksa üleliia muretseda nii kauge tuleviku ärast, seda enam, et komitee liikmete käsutuses on veel mõned aastad, mille jooksul nad jõuavad tõelise kristliku mõistlikuseni.

35.lõik

35
Ma ei kahelnud, et märksa liberaalsem Šveitsi evangeelsete missioonide ühendus oleks mind võtnud vastu ilma kaalumata - nii missionäriks kui arstiks. aga kuna kutse Ekvatoriaalsest Aafrikast tuli minuni artikli kaudu Pariisi missiooni ajakirjas, siis tundsin ma kohustust võimaluse korral liituda just selle missiooni tööks Kongos. Peale selle oli mul kiustaus proovida, kas Missioniühing tunneb endas õigust Jeesuse evangeeliumi näo ees ütelda ära oma rajooni pärismaalaste arstiabist sellel põhjusel, et see pole piisavalt ortodoksne.

36.lõik

36
Aga vaatamata kõigele sellel, niipea kui ma hakkasin õppima meditsiini, nõudsid igapäevased tööd ja muret niisugust pinget, et mul ei jäänud ei aega ega jõudu mõtiskleda sellest, mis võib hiljem juhtuda.