3.lõik

3
Ühel imeilusal suvehommikul Günsbachis Nelipühal (see oli 1896. a.) ma ärkasin mõttega, et ma ei tohi võtta mulle langevat õnne kui midagi endastmõistetavat, vaid pean andma midagi vastu. Läbi akna kostva linnusädina saatel mõtisklesin ma ruttamata edasi ja jõudsin otsuseni, et tohin oma elu pidada õnnestunud sellisel juhul, kui elan teaduse ja kunsti jaoks kolmekümnenda eluaastani, et seejärel pühenduda otsesele inimeste teenimisele. Palju kordi olin ma varem püüdnud aru sada, mida tähendavad minu jaoks isiklikult Jeesuse sõnad:” Kes tahab oma elu hoida, see selle kaotab; aga kes kaotab oma elu Minu ja Evangeeliumi nimel, see säilitab selle.* (Кто хочет жизнь свою сберечь..." - Мк. 8:35. В синодальном переводе: "Кто хочет душу свою сберечь..." ) nüüd oli vastus leitud. Välisele lisaks oli mul nüüd ka sisemine kirg.