Thursday, November 15, 2007

7.lõik

7
Nii palju jalgrattasõite tegime me sellel eesmärgil mööda linna ja ümbruses, seejuures selgus tihti, et paluja antud aadressil polnud keegi temast kunagi kuulnudki. Sellegi poolest saime niiviisi paljudel juhtudel võimaluse anda asjalikku ja õigeaegset abi. Vahendeid selleks andsid samuti minu lähedased sõbrad.

8.lõik

8
Tudengipõlves osalesin ma üliõpilaste heategevusliku ühingu "Diaconat Thomana" töös, selle koosolekud toimusid Püha Thomase kolledžis. Igaühele meist oli kinnistatud mitu vaest peret, mida oli vaja külastada mitte harvem kui kord nädalas, et anda neile üle eraldatud abi ja pärast ühingu koosolekul anda teada nende vajadustest. Selleks vajaminevad vahendid korjasime me vanadelt Strasburgi peredelt, kes toetasid seda üritust, mis oli algatatud juba eelmiste põlvede poolt ja nüüd olime jätkajateks meie. Kaks korda aasta (kui mälu mind ei peta) pidi igaüks meist käima läbi teatud arvu selliseid peresid rahaabi palvega. Minu jaoks, minu häbelikkuse seltskonnas käitumise oskamatuse tõttu, olid need visiidid piinamine. Arvan, et mõnigi kord tegutsesin ma väga oskamatult. Ühtlasi õpetasid need esimesed katsed mind mõnes asjas, mis kulus mulle ära hiljem, kui ma jälle olin sunnitud pöörduma heategevusliku abi järele. Nii näiteks sain ma aru, et taktitundeline ja vaoshoitud palve võetakse paremini vastu, kui tugev surve, ja et õige annetuste korjamise meetod hõlmab endas ka oskust võtta vastu äraütlemine ilma ärrituseta.

9.lõik

9
Kogemuste puudumise tõttu ei õnnestunud meil vaatamata meie headele kavatsustele kaugeltki mitte alati meile usaldatud raha parimal viisil. Samas oli aga eesmärk saavutatud , mida järgisid heategijad : neil õnnestus äratada noori inimesi avaldama osavõtlikkust vaeste suhtes. Vaat mille pärast mõtlen ma sügava tänulikkusega neist, kes sellise arusaamise ja kannatlikkusega suhtusid meie katsetesse olla kasulik, ja loodan, et veel paljud üliõpilased saavad sama moodi - tänu heldetele ja heasüdamlikele inimestele - võtta osa vaesuse vastasest võitlusest.

10.lõik

10
Hulkurite ja vabanenud vangidega tegeledes sain ma aru, et neid saab tõeliselt aidata vaid sellel juhul, kui sellele tegevusele saab pühenduda piisavalt palju inimesi. Samal ajal sain ma aru, et midagi kasulikku teha saab vaid koostöös organisatsioonidega. Mina aga soovisin, et minu tegevus oleks absoluutselt isiklik ja sõltumatu. kuigi ma otsustasin vajaduse korral pakkuda oma teeneid mõnele organisatsioonile, ei kaotanud ma kunagi lootust leida selline tegevusväli, kus saaksin töötada individuaalselt, täielikku vabadust säilitades. Ja seda, et minu suurim soov täitus, võtan ma kui üht neist suurtest armuandidest, mida saatus mulle järjest tõi.

11.lõik

11
Ühel 1904. aasta sügishommikul leidsin ma oma kirjutuslaualt kolledžis ühe neid roheliste kaantega ajakirjadest, milles Pariisi missionäriühing igal kuul oma tegevusest aru andis. Preili Schredlin jättis neid tavaliselt sinna, teades minu erilist huvi selle ühingu vastu, sest lapsepõlves jätsid mulle sügava mulje ühe selle esimese missionäri kirjad, kelle nimeks oli Casalis; isa luges neid ette oma missionijutlustel. Õhtul, tööst vabal hetkel avasin ma masinlikult selle ajakirja. Mulle jäi silma ühe artikli pealkiri "Kongo missiooni vajadused". Artikli oli kirjutanud Alfred Boegner, Pariisi missioniühingu direktor, elssaslane ja sisuks oli kaebus, et missioonil ei jätku inimesi töötamiseks Gabonis, Kongo põhjaprovintsis. Autor avaldas lootust, et need: "kellel juba on peatunud Jumala silmad", kuulevad tema kutset ja jõuavad otsuseni pühenduda sellele äärmiselt vajalikule tööle. Artikkel lõppes sõnadega: "Need kes on valmis andma Jumala kutsele lihtsa vastuse:" Ma tulen, Jumal" - need on inimesed, keda on praegu kirikul vaja". lugesin artikli läbi ja asusin rahulikult tööle. Otsingud olid lõpule jõudnud.
*Journal des Missions Evangueliques". Juni.1904.S.389-393.
/Les besoins de la Mission du Congo/

12.lõik

12

Mõne kuu pärast sain ma kolmekümne aastaseks. Oma sünnipäeva veetsin ma sellises meeleolus, nagu inimene selles jutus, kes "soovides torni ehitada", esialgu rehkendab, kas tal jätkub vahendeid, et ehitust lõpuni viia. Tulemuseks oli otsus viia ellu oma plaan teenida inimesi vahetult Ekvatoriaal- Aafrikas.

13.lõik

13
Seni ei teadnud keegi (välja arvatud üks sõber, keda ma täiesti usaldasin) minu plaanidest. Kui minu Pariisist saadetud kirjade tõttu kõik avalikuks tuli, tuli mul vastu pidada raske lahing sugulaste ja sõpradega. Seejuures sain ma peaaegu rohkem kui oma uue algatuse eest etteheiteid selle eest, et ma tuleb välja neid vähe usaldasin ja ei pidanud nendega nõu, enne kui lõpliku otsuse langetasin. Nende tühiasjadega nad vaevasid mind otseses mõttes lausa ära kolme raske nädala jooksul. Eriti usinad olid minu sõbrad teoloogid. See tundus mulle absurdne: igaüks neist oli kahtlemata pidanud ilusat kuulutust - võimalik et kõige kaunimat kõigist - apostel Paulusest, kes nagu tema kirjas galantidele, "ei hakanud...nõu pidama liha ja verega", kui võttis vastu otsuse sellest, kuidas ta Jeesuse teed teenima.