5.lõik

5
Loomulikult, esialgu mõtlesin ma mingist tegevusest Euroopas. Mul oli plaan hakata tegelema mahajäetud ja hulkuvate laste kasvatamisega. Ma tahtsin kasvatada neid nii, et nad hiljem pühenduksid ise selliste laste aitamisele, kes analoogses olukorras on. Kui ma 1903. aastal kolisin avarasse ja päikselisse direktorikorterisse Püha Thomase kolledžihoone kolmandal korrusel, siis avanes mul võimalus asuda mõeldut teaoks tegema. Ma pakkusin oma teeneid siin ja seal ja alati edutult. Nende organisatsioonide põhikirjad, kes majajäetud lastega tegelesid, ei näinud ette sellist vabatahtlikku koostööd. Näiteks siis, kui põles maha Strasburgi vaeslastekodu, pakkusin ma, et võin mõned poisid võtta enda juurde, aga lastekodu juhataja ei lasknud mul isegi lõpuni rääkida. Kõik teised katsed, mida ma ette võtsin teistes kohtades, ei andud samuti mingit tulemust.